Help
Üheks suurmaks valeõpetuseks kristlikes ringkondades on kümnis - kümnise kogumine või selle maksmise õpetamine ükskõik millises kontekstis kui vajalikkus ja/või kohustuslikkus ja/või Jumala tahe kristlaste suhtes.
Tooksin siinkohal välja mõningad olulised kümnisega seonduvad faktid, mida püüan aja jooksul ka ükshaaval käsitleda:
Aabraham ei andnud kunagi kümnist oma omandist või karjast.
Jaakobi näide ilmestab, et kümnis oli inimese ettepanek, mitte Jumala.
Käsuseaduse järgi ainult leviitidest preestrid võivad koguda kümnist ja tänapäeval ei ole leviitidest preestreid. Kellegile teisele ei ole käsuseaduse järgi antud kümnise kogumise õigust.
Ainult maast saadavatest saadustest maksti kümnist
Ainult veistest, lammastest ja kitsedest maksti kümnist
Raha ei olnud kunagi kümnisega kohustatud
Kümnis oli osa juudi ühiskonna maksukorraldusest, et tagada templiteenistuse ja ühiskonna püsimine (valitsus, meditsioon, sotsiaalabi jne), nii nagu on seda tänapäeval riiklikud maksud.
Kristus ei kogunud sihipäraselt annetusi või kümnist oma õpetuse levitamiseks, ka ei andnud ta annetuste või kümnise kogumise korraldust oma jüngritele.
Kristus ei olnud Leevi suguharust, tal puudus kümnise kogumise õigus.
Kristlusesse pöördunutelt algkoguduse päevil ei kästud ega kogutud millegi pealt kümnist.
Kümnise maksmise kohustus ilmub kirikusse alles peale piibli valmimist.
Aabraham ei andnud kunagi kümnist oma omandist või karjast.
20 And blessed, praised, and glorified be God Most High, Who has given your foes into your hand! And [Abram] gave him a tenth of all [he had taken].
(20 And blessed be the most high God, which hath delivered thine enemies into thy hand. And he [Abram] gave him [Melchizedek king of Salem, the priest of the most high God, Ver. 18] TITHES of all [all the goods of war, Ver. 16].)
Ja õnnistatud, kiidetud ja ülistatud olgu Jumal Kõige Kõrgem, kes on andnud sinu vaenlased sinu kätesse. Ja [Abraham] andis temale kümnendiku kõiges [mida ta oli võtnud]
1Ms 14:17-24
Seesama Melkisedek oli ju Saalemi kuningas, Kõigekõrgema Jumala preester, kes tuli vastu Aabrahamile, kui see pöördus tagasi kuningaid löömast, ja õnnistas teda, 2kellele ka Aabraham jagas kümnist kõigest, ja kes on, nagu ta nimi esmalt tõlgitakse, "Õiguse kuningas", siis aga ka Saalemi kuningas, see on "Rahu kuningas", isatu, ematu, suguvõsatu, kellel ei ole päevade algust ega elu otsa, aga sarnaselt Jumala Pojaga jääb preestriks jäädavalt.
Vaadake siis, kui suur on see, kellele ka peavanem Aabraham andis kümnist sõjasaagist! Leevi poegadel, kes saavad preestriameti, on küll käsk võtta Seaduse järgi kümnist rahva, see tähendab oma vendade käest, ehk küll nemadki on lähtunud Aabrahami niuetest. Aga see, kelle sugu nende sekka ei arvata, võttis kümnist Aabrahami käest ja õnnistas teda, kellel olid tõotused.
Vastuvaidlematult on nii, et alam saab õnnistuse ülemalt. Ja siin võtavad kümnist surelikud inimesed, seal aga see, kellest
tunnistatakse, et ta elab. Jah, võib isegi öelda, et ka Leevi, kes võttis kümnist, oli ise Aabrahami kaudu maksnud kümnist, sest ta oli alles esiisa niuetes, kui Melkisedek Aabrahamile vastu tuli.
Hb 7:1-10
Need kirjakohad avavad meile olulise tõe kui me muidugi tahame seda üldse näha. Aabram (selguse mõttes edaspidi Abraham kuna Aabramist sai Aabraham) maksis kümnist oma sõjasaagist, mitte oma omandist või karjast. See on oluline tõsiasi, millele jutlustajad ja õpetajad kohe mitte kuidagi ei taha tähelepanu pöörata vaid sageli lausa annavad kogu loole sootuks teise varjundi, öeldes, et isegi Aabraham maksis kümnist oma sissetulekutelt. Tegelikkuses ei maksnud Aabraham mingit kümnist oma regulaarsetelt sissetulekutelt. Samuti me näeme, et ta maksis sõjasaagist preestrile aga mitte Jumalale. Nii Uue kui Vana Testamendi kirjakohtades näeme, et juttu on sõjasaagist ja mitte regulaarsetelt tuludelt maksatava kümnisega, samuti on oluline mõista, et Aabraham ei maksnud kümnist Jumalale. Selles loos ei kajastu selgelt ja üheselt, et Aabraham oleks kümnise toonud ohvriks Jumalale. On küll lõpetajaid kes lahti mõtestavad et kümnis oli mõeldud Jumalale, ometigi piiblist me seda päris üheselt välja lugeda ei saa.
Seega on Aabrahami näide kümnise maksmise eeskujuna sobimatu ja vale, kuna Aabraham ei maksnud kümnist kunagi oma omandist või saadustest.
Kümnis - ennekõike ühikonnakorralduslik seadus (I osa)
Aabraham ja Jaakob maksid teistsugust kümnist
Juba eelpool nägime, et Uues Testamendis mainitud Aabrahami kümnise maksmise lugu ei saa kohe kindlasti võrrelda kümnisega, mida juudid maksid Moosese seaduse alusel, kuna tegu on kahe oma olemuselt täiesti erinevate andamiga.
Vaatame siis mis on kümnis Moosese käsuseaduse järgi ja mille poolest erineb see Aabrahami või Jaakobi poolt makstud kümnisest.
Esimeseks oluliseks erinevuseks Moosese käsuseaduse järgi kogutud kümnisel ja Abrahami ja Jaakobi poolt makstud kümnisel on vabatahtlikus ja nende ühiskonnakorralduslik roll. Aabraham maksis sõjasaagist kümnist ja Jaakob oma tuludest kümnist isiklikul initsiatiivil ning ei tulenenud vähimalgi määral Jumala ootustest, soovidest või korraldustest.
Ajastule omane lähenemine - seadus on Jumala tahe
Lugedes Moosese käsuseadust tasub tähele panna ühte olulist asja, läbi aastatuhandete on inimesed erinevatesse ühiskonnakorralduslikesse määrustesse, käskudesse või seadustesse sisse kirjutanud Jumala nime - üks või teine määrustest, käskudest või seadustest on Jumala poolt antud ja Jumala vankumatu tahe. Seega peame mõistma, et ajastul mil Moosese käsk tekkis oli kombeks kõik ühiskonnakorralduslikud määrused, käsud või seadused siduda Jumala nime ja tahtega. Kui me ei tea seda konteksti, siis on väga lihtne kogu Moosese käsuseadust valesti tõlgendada. Inimest oli lihtsam allutada täitma ühte või teist seadust kui öeldi sinna juurde, et see on Jumala käsk. Seega Moosese käsuseadust lugedes peame me arvestama, et see oli tolle ajastu tava siduda kõik ühiskonnakorralduslikud käsud Jumala nimega. See on olnud tavaks aastatuhandeid ning alles viimastel sajanditel on hakatud ühiskonnakorralduslikke määrusi ja seadusi mitte siduma Jumala nimega ja tahtega. Ometigi võime me isegi tänapäeval veel leida ühiskondi, kus ühiskonnakorralduslikke määrusi ja seadusi seotakse Jumala nimega ja tahtega.
Eksitused Piibli tõlgendamisel
Inimene, kes loeb piiblit ja eeltoodud ajaloolist tõika ei tea, võib kergesti sattuda eksitusse lugedes Moosese seadusest sõnaühendeid „nõnda ütleb Jumal” või selle analoogiaid. Nii on lihtne segamini ajada käskude ühiskonnakorralduslik roll Jumalast tuleneva tahtega. Fundamentalistlikud kristlikud koolkonnad kipuvad just tõlgendama selliseid kirjakohti Jumala tahtena ja mitte ajastust tingitud ühiskonnakorralduslikke vajadustena. Kahjuks jääb see igaühe usu ja valiku küsimuseks, millal lugeda ühte või teist piiblis toodud ühiskonnakorralduslikku määrust ja seadust sõnasõnaliseks Jumala tahteks või ajastule omasest väljenduslaadist tulenevaks ühiskondlikku elu reguleerivaks inimlikuks korralduseks vms. Kuidas me ka ei tahaks peame tõdema, et väga palju piiblis esitatud Jumala tahte väljendusi on pigem ajastule omasest väljenduslaadist tulenev inimlik manipulatsioon kui sõnasõnaline Jumala tahe. Mida fundamentalistlikum on kristlik maailmavaade, seda raskem on aktsepteerida tõsiasja, et üks või teine piibli kirjakoht ei pruugi väljendada sõnasõnaliselt Jumala tahet vaid on ajastule omasest väljenduslaadist tulenev inimlik manipulatsioon.
Seega rääkides kümnisest Moosese käsuseaduse järgi, peame tõdema, et tegu on suuremal määral ühiskondlikku elu reguleeriva inimliku korraldusega. Heaks analoogiaks on kaasaegsed lääne tsivilisatsiooni maksusüsteemid, kus on välja jäänud Jumala nimi. Olemuslikult võime näha kuidas nii mõnedki Moosese seadused omavad ka kaasaegses ühiskonnas analoogiaid.
Kümnisel Moosese käsuseaduse järgi erinevalt Aabrahami ja Jaakobi poolt makstud kümnisest oli sügav ühiskonnakorralduslik funktsioon.
Kaasegne ühiskond ja maksuseadused
Keskmine kodanik kaasajal sageli ei suuda lõpuni isegi aru saada sellest ühiskondlikust korraldusest, milles ta elab, ta ei tea sageli milline on tema ja ühiskonna omavaheline suhe, milline on tema roll ühiskonnas ja ühiskonna roll tema suhtes. Saati on sellises kontekstis võimalik mõista aastatuhandevanust ühiskonnakorralduslikku dokumenti, milles figureerib ohtralt Jumala nimi.
Samamoodi võime näha ka piiblis, et inimesed ei mõistnud, miks nad peavad maksma kümnist jms ehk siis ühiskondlikke makse. Samamoodi ei mõista kaasajal paljud ühiskonna liikmed, miks nad peavad makse maksma.
Maksusüsteem - vältimatu indiviidi heaolu (õnnistuste) nimel
Kui inimesed ei maksa makse, siis ühiskond tervikuna nõrgeneb. Siinkohal ei hakka lahkama, kas riigi või ühiskonna maksuraha kasutatakse sihipäraselt, teeme lihtsalt eelduse, et seda kasutatakse suuremal määral sihtotstarbeliselt. Kui maksusüsteem on õiglane ja maksuraha kasutatakse suurema osa ühiskonna liikmete huvides, siis annab see üksikule maksumaksjale võimaluse tarbida rohkem hüvesid kui ta makstud maksuraha eest suudaks tegelikkuses soetada – haridus, meditsiiniabi, tuletõrje, siseriiklik julgeolek ja riigikaitse ning palju muud. Seega saab inimene rohkem tagasi kui ta ära annab. See on inimühiskonna toimeprintsiip.
Seadused ei olnud sõnasõnaline Jumala tahe vaid ühiskondlik vajadus
Moosese ajastul olidki enamuse ühiskondlike funktsioonide kandjateks ja juhtijateks religioossed isikud või institutsioonid. Religioon oli lahutamatu osa ühiskonnakorraldusest.
Moosese ajastul oleks olnud kaasaegne religiooni ja riigivõimu lahutamine olnud mõeldamatu. Nii põimubki ühiskonnakorraldusest kõikjalt läbi religioon, iga käsk ja korraldus tuleneb Jumalast. Kaasajal suudavad inimesed ühe või teise ühiskonnakorraldusliku määruse või seaduse vajalikkust mõista ka ilma Jumala nimeta ja samas oli, on ja tuleb inimesi, kes ei mõista nende vajalikkust ei ühel ega teisel moel.
Need, kes koguvad kümnist on eksinud jämedalt käsuseaduse vastu.
Kümnise kogumine kaasajal on käsuseaduse vastu. Miks?
Käsuseaduse järgi võisid kümnist koguda vaid leviitidest preestrid. Me ei näe terves piiblis, et seda korraldust oleks hiljem muudetud.
Igas riigis või ühiskondlikus grupis, kus rakendatakse mingeid maksusüsteeme on alati koos kindla maksuga kehtestatud:
Mille pealt maksu maksta tuleb
Kui palju peab maksu maksma
Mis tingimustel maksu maksma peab
Mis tingimustel maksu maksma ei pea
Maksu kogumise kord
Kõik need tingimused peavad olema maksu juures täpselt reglementeeritud, ilma selleta on võimatu maksu maksta ja koguda. Äärmiselt huvitavaks näiteks on kohtupraktika Eestist, kus nõuti kasiinolt võitude pealt maksmata maksude maksmist. Lõppetulemusena võitis kasiino, sest maksu kogumise korda ei ole kehtestatud, seega ei saa ka kasiino maksu võitude pealt võtta. Kui kasiinos seda maksu võtaks oleks tegemist isetegevusega ning kasiino rikuks seadust. Maksu kogumise korra kehtestamine aga on seadusandja, mitte seadustäitja kohustus. Seadustäitjal ei ole lubatud ise interpreteerida kuidas ühte või teist maksu koguda. Sama näeme ka Moosese seaduses, kui on mingi maks, siis on täpselt välja toodud mille pealt maksu maksta tuleb, kui suurel määral, mis tingimustel ja millistel mitte ning samuti ka maksu maksmise kord.
Moosese seadus sätestas kümnisega seonduva väga täpselt
Moosese seaduses on reglementeeritud mille pealt peab kümnist maksma, kui palju, mis tingimustel, samuti mis tingimustel on võimalik mitte maksta ning maksu kogumise kord. Käesolevalt vaatlemegi kümnise kogumise korda.
Aga leviitidele, vaata, annan ma pärisosaks kõik kümnise Iisraelis tasuks nende teenistuse eest, mida nad toimetavad, kogudusetelgi-teenistuse eest. Ja Iisraeli lapsed ei tohi enam ligineda kogudusetelgile, et nad ei võtaks eneste peale pattu ega sureks, vaid leviidid toimetagu kogudusetelgi-teenistust ja nemad kandku süüd; see olgu teie sugupõlvedele igaveseks seaduseks! Aga Iisraeli laste seas nad ärgu saagu pärisosa, sest Iisraeli laste kümnise, mida nad ohverdavad Issandale tõstelõivuks, annan ma leviitidele pärisosaks. Seepärast ma ütlen neile, et nad ei tohi saada pärisosa Iisraeli laste seas!
Nagu me näeme kogu kümnis oli ainult leviitide pärisosa nende teenistuse eest, mida nad läbi viisid, kes juba omakorda pidid sellega vastavalt etteantud korrale ka edasi majandama. Me ei näe, et seda korda oleks hiljem piiblis muudetud.
Seega saame öelda, et Mooseses seaduse järgi on illegaalne kümnise kogumine nende poolt, kes ei ole leviidid. Selsamal põhjusel loobusid ka juudid ise nii templiteenistusest kui kümnise kogumisest kuna nii tempel kui Leevi suguharu hävitati esimese ja teise sajandi jooksul m.a.j.
Jeesuse preestriteenistus ei toimu Aaroni korra järgi
Siinjuures tasub tähele panna ka seda, et Jeesusel puudus Moosese seaduse järgi õigus saada preestriks. Seepärast võime ka lugeda Heebrealaste kirja seitsmendast peatükist, et Jeesus on preester Melkisedeki korra järgi, mitte Aaroni korra järgi.
Kui nüüd täiuslikkus oleks olnud olemas leviitide preestriameti kaudu - selle läbi on rahvas ju saanud Seaduse -, miks oli siis veel vaja esile tõsta teistsugune preester Melkisedeki korra järgi, mitte aga Aaroni korra järgi? Preestriameti muutmisega sünnib ju paratamatult ka seaduse muutmine. Sest see, kelle kohta kõike seda öeldakse, on ju teise suguharu liige, kust veel keegi pole teeninud altari juures. On ju ilmne, et meie Issand on tõusnud Juudast, kelle suguharule Mooses ei ole midagi rääkinud preestriametist. Ja asi saab veel selgemaks, kui Melkisedeki sarnaselt tõstetakse preestriks üks teine, kes ei ole preestriks saanud lihaliku käsu Seadust mööda, vaid hävimatu elu väge mööda. Sest tunnistatakse ju: "Sina oled igavesti preester Melkisedeki korra järgi."
Varasem käsk tühistatakse, sest see oli nõder ja kasutu - Moosese Seadus ei ole ju midagi teinud täiuslikuks -, asemele tuuakse aga hoopis parem lootus, mille kaudu me võime saada Jumala ligi. Ja niivõrd kui see ei sündinud ilma vandeta - sest leviidid on saanud preestriks vandeta, Jeesus aga vandega selle kaudu, kes talle ütleb: "Issand on vandunud ja tema ei kahetse seda: Sina oled igavesti preester" -, sedavõrd on parem ka leping, mille käemeheks on saanud Jeesus. Teisi, kes on järjekorras saanud preestriks, on küll palju olnud, sest surm keelas neid selleks jäämast; Jeesusel on aga selle tõttu, et ta jääb igavesti, muudetamatu preestriamet. Just seepärast ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad Jumala ette tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda.
Just selline ülempreester on meile kohane: püha, veatu, laitmatu, patustest lahutatud ja kõrgemaks saanud kui taevad. Tema ei ole sunnitud teiste ülempreestrite kombel päevast päeva tooma esmalt ohvreid omaenda pattude eest ja alles seejärel rahva pattude eest, sest seda ta on teinud ühe korra ja alatiseks, kui ta ohverdas iseenda. Sest Moosese Seadus seab ülempreestreiks inimesed, kes on nõrgad, aga vande sõna, mis on Seadusest hilisem, seab selleks Poja, kes on saanud täiuslikuks igavesti.
Seda olulist tõika sageli ignoreeritakse, et kümnis oli templiteenistuse osa, mis toimis Aaroni korra järgi. Jeesus aga toimetab oma templiteenistust mitte Aaroni korra vaid Melkisedeki korra järgi. Tuletagem siinkohal siis uuesti meelde Aabrahami kümnise lugu. Kas Aabraham maksis Melkisedekile regulaarselt kümnist oma sissetulekute pealt?
Seega kõik need kes koguvad kümnist tuginedes Moosese seadusele, teevad seda leviitide korra järgi, milleks aga neil tegelikult puudub Jumalalt õigus ja luba, kuna ei kuulu Leevi suguharusse. Jeesus aga ei olnud isegi mitte Leevi suguharust.
This post has been edited by crusoe.pri.ee: 06 April 2010 - 01:38 AM
